Alusta mõõdupuust ja tähendusest
Kui ma tahan enda jaoks edu defineerida, alustan kahest küsimusest. Mille järgi ma otsustan, et miski on õnnestunud? Ja millise tähenduse ma annan sellele, kui tulemus erineb sellest, mida soovisin?
Varem oli mu mõõdupuu üsna lihtne. Kui jõudsin tulemuseni, mille olin oma peas paika pannud, oli tehtul väärtus. Kui ma selleni ei jõudnud, muutus kogu ettevõtmine minu silmis tähtsusetuks. Ka see, mida olin õppinud, milles julgemaks saanud või mida selle käigus loonud.
Täna näen, et olin andnud ühele tulemusele väga suure võimu. Selle järgi otsustasin, kas tehtu oli midagi väärt. Sealt oli juba lühike maa küsimuseni, kas mina ise olen piisavalt võimekas.
Kust see mõõdupuu tuleb?
Paljud meist õppisid ennast ja teisi sel viisil hindama juba koolis. Tegime töö, saime hinde ja andsime sellele tähenduse. Mõne hea hinde järel võisin öelda, et olen matemaatikas tugev. Mõne kehva hinde järel võisin sama kindlalt öelda, et matemaatika pole minu jaoks.
Hinne annab infot selle kohta, kuidas mul läks selle ülesandega sel korral ja nende hindamiskriteeriumide järgi. Kui vaatan, kus mu lahenduskäik katkes, saan teada, mida veel harjutada või mille kohta küsida. Kui teen hindest järelduse oma võimekuse kohta, võin järgmise ülesande juba proovimata jätta. Seal muutub mõõdupuu takistuseks.
Täiskasvanuna vahetuvad hinded müüginumbrite, kliendi vastuste ja juhi tagasiside vastu. Õpitud hindamisviis võib kaasa tulla. Kui mina jään eesmärgist maha, võin hakata kahtlema enda väärtuses. Kui kolleeg jääb eesmärgist maha, võin tema võimekuse kohta järelduse teha enne, kui olen küsinud, mis tegelikult juhtus.
Aastatega võib see viis ennast ja teisi vaadata tunduda lausa loomupärane. „Ma olengi enda suhtes nii nõudlik.“ Kui tunnen selles ära õpitud harjumuse, tekib mul võimalus ka teisiti vaadata. Mida see tulemus mulle olukorra kohta ütleb? Ja millise tähenduse olen mina ise sellele juurde andnud?
Kindlus, millega ma alustan
Täna lähen oma ettevõtmistesse ühe kindla mõttega. Ükskõik mille ma ette võtan, teen sellest midagi erakordset.
Selle lause juures on mulle kõige olulisem kindlus, millega ma alustan. Ma tean, et leian viisi, kuidas sellest ettevõtmisest midagi väärtuslikku luua. Mõnikord jõuan soovitud tulemuseni kohe. Mõnikord läheb kauem, sest mul tuleb midagi õppida, oma lähenemist muuta või endale tunnistada, et tahan nüüd liikuda teises suunas.
Mõnikord saan alles hiljem aru, milles selle ettevõtmise edu minu jaoks seisnes. Näen, kui palju mu vaade avardus või kuidas sain tegeleda ebakindlusega, mis oli mind varem tagasi hoidnud. Võib-olla julgen nüüd küsida midagi, mida enne ei julgenud. Võib-olla suudan teha otsuse ka siis, kui kõik vastused pole veel käes. Vana mõõdupuuga oleksid need muutused jäänud mul märkamata, sest vaatasin ainult seda, kas jõudsin algselt kavandatud punkti.
Siht annab mulle suuna. Tulemus on tagajärg. Alus on minu sisemine protsess. See on viis, kuidas ma märkan, tõlgendan ja otsustan. Kui tulemus erineb sellest, mida lootsin, saan vaadata, mis oli minu mõjutada ja mida ma selle teadmisega edasi teen.
Mida me juhina mõõdame?
Ka ettevõttes saab sama tulemus väga erineva tähenduse. Kui müügieesmärk jääb täitmata, võib juht pidada seda märgiks, et meeskond pingutas liiga vähe. Ta võib ka uurida, mida kliendid tegelikult küsisid, millises vestluse etapis nad loobusid ja kas pakutud lahendus vastas nende vajadusele. Juhi esimesest tõlgendusest sõltub, milliseid küsimusi ta küsib ja milline info üldse temani jõuab.
Ka saavutatud eesmärk väärib lähemat vaatamist. Müüginumber võib olla hea. Selle kõrvale mahuvad küsimused selle kohta, kas klient sai sobiva lahenduse, kas meeskond suutis antud lubadused täita ja milliseid valikuid tahame järgmisel kuul korrata. Number annab arutelule ühe lähtekoha.
Kui sa oma edu defineerid, alusta mõõdupuust ja tähendusest. Mille järgi sa ennast ja teisi hindad? Millise tähenduse sa tulemusele annad? Ja mida sa enda või teise inimese juures märkaksid, kui vaataksid tulemust infona?
